Vainupea külavanem: sädeinimestele stipendiumite jagamine on kui sõõm värsket õhku

Olles pea 10 aastat külaelu vedanud, näen enese ümber valitsevat naiivset eeldust, et nii-öelda sädeinimesed on kuskil alati olemas ning neile saab ka valitsemisel loota.

Taustal loodame kõik, et küll asjad ise ümberringi paika loksuvad. Keegi ju ikka kuskil teeb ja toimetab. Praktikas see nii paraku ei ole. On küll inimesi, kellel on ehk huvi ja soov, kuid jääb puudu kompetentsidest. Nooremad kogukonna liikmed, kellel on oskusi, ei leia sageli aga aega ega ole piisavalt motiveeritud.

Kogukondliku panuse vajalikkust ning tähtsust on aastaid üle Eesti välja hõigatud. Riigi tasandil tuleb ka päriselt toetavaid otsuseid vastu võtta ja mitte piirduda märkide ja pastakate kinkimise ning raamitud tunnistuste üleandmisega.

Loomulikult väärivad eestvedajad igasugust tunnustamist, et olla enamasti just vabatahtlikult, oma aja ja ressursside arvelt, tegutsejana jätkuvalt inspireeritud. Seetõttu arvan, et KÜSK Kodanikuühiskonna Sihtkapitali stipendiumi ellu kutsumine on väga kiiduväärt!

Selge on see, et kohaliku elu edendamist vähemalt vallvalituse ja volikogu väliselt ei tee keegi raha pärast. Seetõttu on aeg võimulolijate tasustamise arutelu lõpetada ja tegeleda teema sisuga. Ehk siis vaatame suurt pilti, kirjeldame täpselt kohustused ja nendega kaasneva vastutuse. Vääriline panus peaks ju saama igal tasandil õiglaselt tasustatud?

Murekohana näen igasuguse tasustamise või rahalise toetuse andmise puhul samas seda, et eri piirkondades on tegemised ja olemised väga eriilmelised. Mõnes kohas kogukond juba aktiivselt toimetab, teises on aga kriitiline, et saaks üldse rahva kokku. Edukuse mõõtmine on seetõttu keeruline. Mõlemal juhul aetakse aga õiget asja, et elu ei jääks seisma ning eestvedajal oleks ka järgijaid. Toetavat raamistikku on seepärast vaja igal juhul luua ning raskused ühiselt arutledes ja tegutsedes ületada.